Olen nüüd istunud  õige mitu pikka õhtut (nädal koguni) arvuti taga ja proovinud nii üht kui teist võimalust.

Kaalunud erinevaid mõtteid, mis seotud igapäeva tööga koolis: 

• 12 klassile heade ja kasulike mõtete kirjutamist ja hoiustamist, mida kasutada igapäevases õppetöös ja valmistumisel arvestustöödeks aga samuti riigieksamiks;
• või alustada sellega juba 10 klassiga;
• või anda andekatele põhikooli poistele-tüdrukutele võimalus arendadaennast, mitte omaette vaid kõik koos ja siis kui just on mõte ja tuleb tahtmine;  

On ka mõtteid avada selline ühiselt tedmisteni jõudmise võimalus TLÜ kasvatusteaduste tudengitele nii päevases kui ka kaugõppes õppijatele – las jõuavad ühiselt eesmärgini.

Vahest ongi parem kui matematikat õppida arutledes ja juteldes, aga mitte ainult sümbolite keeles.

Vahendid: blogi, Zoho,…

Koostööoskus on see, mis peaks saama harjumuseks – oma tedmiste jagamine teistega ja vastupidi. Õppeprotsessi juhtimiseks peab, aga selle juhtija omama veelgi suuremat oskust ja samas oskust olla õppija ka ise samal ajal.

Õpetaja peaks ise hakkama ikka ise õppima, peaks tekitama vastavad õppijate kogukonnad kõige pealt õpetajate vahel ja alles seejärel saame rääkida vastava keskkonna loomisest ja selle juhtimisest!

Minu jaoks on juba piisavalt informatsiooni ja olen ummikus, kuidas ja millega jätkata?

Aga jätkan…

Ja, kui seda siduda matemaatika ja selle õpetamisega, kas siis sellest võidab ka matemaatika…!

Kas keegi on seda juba katsetanud. Kindlasti nn e-õppega, aga propageeritavad süsteemid kõik ühte koguda ja süsteemi panna…

kahju, et Nobeli preemiat matemaatikutele ei anta!

Ju oskusi saab õpilane ning see on väga hea!